Õpilastunnid Vastseliina Muusikakoolis
Artikkel Võru Valla Teatajas, detsember 2024
Tähistasime õpetajate päeva seekord õpilastundide andmisega. Õpetajad said vaba päeva meeskonnakoolituseks ning meie õppejuht Anne-Ly Nedo korraldas lõpuklassi noortega pilli- ja solfedzotundide andmist.
Oma esimese pilliõpetaja kogemuse said Iris Adelia Sikk, Emili Gelencer, Carmen Kõva, Anete Tuul, Uku Jääts, Kulla Jääts ja Maarja Jääts.
Mis oli õpilastunni andmisel kõige raskem – kas enda tunniks ettevalmistamine või tunni andmine?
Anne-Ly: Kõigepealt juhtus see, et meie plaanid ja reaalsus ei läinud üldse kokku. Plaanisime teha grupi- ja ansamblitunde, aga tulid esimesed väiksed lapsed, kes ehmatasid ära, et kus mu õpetaja on. Siis mängisime kõik ümber ja läksime individuaaltundidesse. See oli üsnagi pea ees vette hüppamine ja nõudis kõigilt kohanemist.
Emili: Mul oli kolm või neli last, andsin klaveritundi suures saalis. Väga jube oli, aga elasin üle. Tore oli see, et lapsed kuulasid sõna.
Carmen: Mina andsin individuaalselt akordionitunni. Läks hästi, ei kartnud, kuigi ebakindlaks tegi, et ei teadnud ju, mida õpilased oskavad. Solfedzo tunde andsime koos Irisega.
Iris: Minu individuaaltund oli viiulis ning kohe selle tunni alguses juhtus, et üks pillikeel läks katki. Kahele lapsele andsime viiulitundi koos Maarjaga. Kõige rohkem meeldis 2.-3. klassi lapsi õpetada, tegid hästi kaasa ja lihtne oli õpetada. Solfedzo oli tore, mängisime plaatpillidega ning need väga meeldisid lastele.
Maarja: Ei teadnud, mida oodata, aga ei kartnud ka. Lapsed mängisid hästi. Hea oli väikestega, kohe sai aru kui kuskil valesti läks ja saime korrigeerida.
Uku: Minul oli kandletund. Olin valmis kõige hullemaks. Panin kandle häälde, rääkisime. Eks lapsed olid natuke kartlikud, et mida teha. Aga mul oli kohusetundlik õpilane, mängis soravalt oma lugusid.
Kulla: Mul läks sujuvalt, andsin ukulelet ja kitarri. Kokku oli viis õpilast 3-s erinevas tunnis. Mul oli just väiksematega keerulisem. Raske oli nende fookust ja korda hoida. Pidin kohati ka karmimat häält tegema. Aga lood olid lihtsad ning jõudsime kenasti tunni teemadega ühele poole.
Üldiselt arvati, et kahekesi oli lihtsam tunde anda ning kõige raskemaks peeti vaikusega hakkamasaamist. Et kui lood said läbi mängitud ja ka uuesti läbi mängitud, et mida siis teha. Aitas see kui ka ise ette mängida ja lihtsalt rääkima sai.
Kas õppisid tunni andmise kaudu midagi uut (võib olla ka enda kohta)?
Arvamusi oli mitmesuguseid. Üldiselt arvati et tore kogemus ja toredad lapsed. Aga oli ka taipamisi, et mina vist ei ole õpetaja tüüpi. Et on raske kui peab ütlema, et keegi peaks midagi teisiti tegema, end korrigeerima. Et keeruline on leida head kontakti, kui ise ei ole suhtleja. Oli ka noori, kel juba varasemast juhendamise kogemust teistest valdkondadest ning siis oli kindlus suurem, et saan lastega hästi hakkama. Pigem meeldis ja kergem oli väiksemate lastega, et kui neile meeldib see asi, siis teevad heameelega kaasa. Keerulisem oli tuttavate lastega, vendade-õdedega, siis võib keegi hakata veiderdama (lollitama). Aga kui tegevused käima saab, siis reeglina kõik laabub.
Ühiselt tõdeti enda õpingukogemusest, et õpingute keskel ongi kõige keerulisem. Tulevad teised huvid ning aega ja tähelepanu kõige jaoks ei jagu. Aga mingil hetkel saad aru, et on ikka vaja harjutada ning lõpuklassis on juba hea tunne.
Kas oli ka mõni tore või ootamatu seik?
Katkenud viiuli pillikeel kohe tunni algul lõi esmalt tummaks, aga siis nuputasime koos võimalusi, kuidas saaksime ikka lood ära mängida teiste keelte abil. Ja saimegi hakkama. Huvitav kogemus oli ka 3 väikest last ühel klaveril – sama lugu erinevatel oktaavidel - kõlas täitsa hästi kokku. Ja eks ootamatused olid ka seotud puudumistega, kui ühes tunnis pidi olema 5 last, aga kohale tuli 2. Pidime asjad ümber mängima, sest plaanitut ei saanud teha.
Kas julgeksid seda kogemust ka teistele noortele soovitada ja miks?
Õpetamine võib ikka üsna keeruline olla. Kui õpetaja tuleb tundi, siis tal on ju plaan ja tahab midagi ära teha. Aga sageli jääb see tahaplaanile kui hakkavad võimuvõitlused, keegi jonnib, keegi tahab end näidata. Need on rasked hetked, kui ei tea kuidas olukorda kontrollida.
Kui tunniandja ise on ebakindel, siis on tõesti raske. Aga hea õpetaja peab olema konkreetne, võtma ise asja tõsiselt ja väga selgelt teadma, mida ta tahab teha.
Signe Lass
Vastseliina muusikakooli direktor
